Minu pere

Hõimupäevade puhul rääkisin sel nädalal kõigile oma soome keele rühmadele läänemeresoome rahvastest ja keeltest, õieti mina rääkisin üsna vähe ja lasin rahvalauludel, laulusõnadel ning tekstinäidetel ise olla ja mõjuda. Tegin seda vist selleks, et jagada äratundmisrõõmu.

Minu jaoks on kõik kokkupuuted lähemate sugulaskeelte- ja kultuuridega olnud tugevasti tundeasi. On siiani.

Mäletan eredalt elamust, mille sain, kui kaheksa- või üheksa-aastasena kuulsin Tormise "Ingerimaa õhtuid". Palju hiljem, juba ülikoolis käies sattusin bussis kokku oma algklasside õpetajaga, kes, kuuldes, et õpin soome keelt ja kultuuri, meenutas, kuidas olin kord lapsena talle vaimustusega jutustanud saami laulude õhtust. Oma muljete õpetajaga jagamist ma ise ei mäleta, küll aga mäletan hästi seda saami kultuuri tutvustavat sündmust, samuti on mul siiani meeles saamikeelne laul, mis sellelt õhtult mulle pähe jäi. Olin ka siis noorem kui kümme.

Vahepeal on leidmisi ja äratundmisi tulnud õige mitmeid. Plaadilt vana liivi mehe juttu kuulates on üsna kerge rõõmustada - oo, sellest võib ju aru saada! Need laulud, need tekstid, need laused, need sõnad - nad on ju nii ilusad, sest nad on nii omad!

Jaak Prozese sõnul on üks soomeugrilaste olemuslikke ühisjooni tugev enesemääratlemine keele kaudu. Jaa! Sest keeles on nii palju sees. Seal on alles ka seda, mille aeg on meie ümbert, meie silma alt ja vahetust argitajumisest ära viinud.

Olin üllatunud, kui tugevasti läks mulle kümnekonna aasta eest hinge setu hõbeehete näitus. Ka ehted on keel, ja setudel on see alles. Olen õnnelik, et see mind kõnetas, et mulle kui võõrale on jäänud võime seda keelt ära tunda, osalt lugedagi.

On üks vadjakeelne laul, mida olen ajuti harjunud endale laulma. Sain selle vanalt vadja naiselt, küll mitte silmast silma, vaid vaharullide ja heliplaadi vahendusel, aga sain. Selles laulus on sõnad: "Avatkaa Viro veräjäd, Viro võõrahad va tulla. Tulõvad looja joukkuine, jumala pereheine." Miks laulsid vanad vadjalased virulastest, et nad tulevad looja rahvaga ja jumala perega? Mida see tähendab, ma ei tea. Aga ka teadmata, ainult aimates liigutab see laul oma viisi ja sõnadega mind iga kord, kui seda kuulen või laulan.

Kõik ei saa kunagi enda käes pidada ja alles hoida kõike. Aga see, mida ma enam ei tea ja veel ei tea, aga tahan ja oskan ära tunda, on meie lähedaste käes, nende keeltes alles.

Tienu! (see on liivikeelne tänu)

Head päeva!

Viskaks siia vahelduseks teiste mõtteid ka. Õpetajate päev on selleks ekstra sobiv - haridus on ju üks neid teemasid, millest pea igaüks midagi arvab ja mille üle kirglikult ja veendumusega diskuteeritakse. Aga palun! (Ehkki läbi minu tähelepanu ja mälu sõela.)

Kui tõsta kõrvale banaalsused, nagu Vladimir Ilja poja kolmekordne karjatus ning sententside raudvara Repetitio est etc., meenub kõige hiljutisema ja eredama tähelepanekuna nobelist Marie Curie veendumus, et humaansem on lapsed ära uputada kui kooli saata. Uhh, Kuri-Mari! Ei tea, mis temaga küll koolis tehti? Ehkki ka minu enda esimene koolipäev oli sedavõrd rängalt elamuslik, et teise septembri hommikul tuli emal-isal jõuga mu sõrmi uksepiida küljest lahti kangutada, ei taha ma siiski nii dramaatilisele mõtteavaldusele alla kirjutada.

Olulist optimismi ei õhku küll ka järgmisena meenuvast mõtteterast: Quam oderint dii, hunc pedagogem fecerunt. (Keda jumalad vihkavad, sellest teevad õpetaja.) Armas, mis? Ja kas pedagoogid mitte polnudki antiikajal üks liik orje?

Teisest küljest - tuleb meelde, et keegi antiigi suurtest kreeklastest on õpetaja ja õpetamise kohta ka midagi ülevat ja inspireerivat öelnud, nimelt et õpetaja peab olema tõrviku läitja, mitte ämbri täitja. Kes küll nii ütles, kas Hesiodos või Herodotos, olen unustanud. Kahju küll, kui pooltühi ämber koliseb... Aga mõte on ju hea.

Kõikidest õpetajaameti pidajatest tõrvikuläitjaid ei ole. See pole nii ainult meil - inglane Nick Yapp on oma teoses "Õpetamine" (Pisiblufi käsiraamat, TEA 1997) teravmeelselt märkinud, et "vanadel headel aegadel", st kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oli õpetajaks saamine suhteliselt lihtne: te pidite olema võimeline a) kirjutama oma nime ja b) kõrvalise abita püsti seisma. Kardan, et me kõik võime pajatada isiklikke kogemusi õpetajatest, kelle võimed sellega üldjoontes piirdusidki.

Ja ikkagi, ikkagi! Ikkagi on olemas neid õpetajaid, keda vanadel on vahva mäletada ja kelle juures noortel on tore tunnis käia. Kes märkavad, tunnustavad ja lasevad endaks jääda. Kes esitavad konspekteeritud faktide asemel oma mõtteid ja arvamusi, läbi elatuid ja tunnetatuid. See on väärtus.

Et mitte seda kirjutist ja tänast päeva ebaõiglaselt sarkasmi või lausa künismi uputada või vastupidi, härdalt läilaks minna (teema sai võetud ehk üle jõu lai ja libe), panen siia lõpetuseks hiigelportsu mõtteid, mille juurde kommentaare pole tarviski. Need läbitunnetatud ütlemised pärinevad mehelt, kes aastakümneid õpetajaks õppijatele (või muudel asjaoludel Petta sattunutele) õpetamisest rääkis - intrigeerivalt, ärritavaltki, aga mulle tundub, et ausa veendumusega. Autoriõiguste koha pealt võib vist rahulik olla: autor teab küll, et ma 11 aasta eest tema loengutes folkloristi mängisin ja ta ütlemisi üles tähendasin. Niisiis - Lembit Andresen õpetamisest:

– Milline meetod on kõige parem? See meetod, mis viib sihile. Lastega tegeledes peab teil olema varuks igaks olukorraks palju avanguid.
– Ära vormi last oma näo järgi! See on noore õpetaja viga.
– Ega käskudega midagi ei saavuta. Kasvatuses põhineb kõik eeskujul, sõna ei vii kuskile. Harjuta kõike seda ees tegema, mida õpilastelt tahad. Nõudlikkus algab nõudlikkusest enda vastu. Tahad, et õpilased oleks õigel ajal kohal, ole ise.
– Distsipliini aluseks klassis on õpetaja rütmitunne. Klassi tuleb pidada kogu aeg teatud pinges. Vaheldusrikkust on vaja, piibujutte! Enne ei saa edasi minna, kui klass on nõus kuulama.
– Teate, mis on noore õppejõu ja professori vahe – noor õppejõud nõuab sama palju kui ta ise teab, vana professor teab, palju nõuda.
– Õpetaja peab õpilasest materjali tundmise poolest vähemalt kolm tundi ees olema. Tänapäeva õpilase hinge hiilib kahtlus, et õpetaja ei valda oma ainet.
– Kui lapsed teile koolis hüüavad: „Aga teised õpetajad küll nii ei tee!“ nagu minule hüüti, siis on see hea, siis olete te isiksus. Te teete kõige suurema vea, kui tahate olla kellegi sarnane ja unustate, et te olete kordumatu. Peate arendama seda, mis teile on kaasa antud.
– Kas teil jääb meelde üks asi: mida ei ole, seda ei saa arendada!
– Programmi teeb teile ametnik või keegi, kes on koolis läbi põlenud. Kui sa õpetaja oled, pead isikupärane olema ja ise omale programmi tegema.
– Konspekt peab olema peas, mitte pea konspektis!
– Tänapäeval hinnatakse kasvatust üle. Kõik ei olene kasvatusest.
– Üliõpilane tuleb eksamile siis, kui ta on valmis. See ei ole teadus, kui kolme päevaga õpid ära eksamiks. Mina eksamineerin igal ajal. Ärge tervist rikkuge!
– Ärge ähvardage! Ähvardus ei mõju mõnede puhul, kes on liiga tugevad. Nõrgad jälle vajuvad ähvarduse mõjul kokku. Ähvardamiseks piisab sellest, et minusugune mees tuleb õpilase juurde, võtab prillid eest ära ja vaatab otsa.
– Mis on hea õpetaja kõige tähtsam tunnus? Kõik geniaalne on ju väga lihtne. Hea õptaja armastab teie lapsi sama palju, kui enda lapsi. Pole mõtet õpetaja olla, kui ei armasta lapsi. Siis on kogu töö paljas rahateenimine.
– Keskmisele õpetajale ei tohi vabadust anda. Kes on võimekas, sellele anna vabadus! Sama kehtib õpilaste puhul.
– Vilets õpetaja süüdistab õpilast.
– Suurem osa inimestest katsetab ja teeb pedagoogikateadust selleks, et ajakirja kaanele saada.
– Pedagoogika on teooria, selle rakendamine aga kunst.
– Õpetaja peab natuke distantsi pidama. Ärge laske oma hinge pugeda! On asju, mis tuleb endale jätta kogu eluks.
– Kool jääb alati elust maha.
– Comenius arvas, et hea kooli tunnused on head õpikud, head meetodid ja head õpetajad. Praegu aga on hea kooli tunnuseks katuseaknad ja bassein.
– 55 aastat olen ma kuulnud juttu, et nüüd hakkab koolireform peale, ja lõpuni ei ole jõudnud ükski reform.
– On loomulik, et õpetajat hakatakse hindama pärast surma. See on normaalne, see kuulub õpetaja elukutse juurde.
– Ära iialgi hakka seda üle käiama, mis selge on.
– Kas õpetaja võib vihastada? Võib, aga mitte voorimehe kombel.
– Õpetaja võiks soliidne olla. Õpetaja võiks olla korrektne. Te austate auditooriumit, kui te korralikult riides käite. Aga ärge üle pingutage. Kolme sõrmust ühte sõrme panna ei ole vaja.
– Õpetaja peaks olema oma ala meister.
– Mõelge alati, mida teha, et teid tagasi oodataks. Ära räägi oma parimat anekdooti kohe esimese tunni alguses ära.
– Ole siiras! Seda, et õpilased sulle otsa vaataksid, on raske saavutada. Nad peavad sealt midagi nägema.