Lapsed ja teised vaimuhäiretega isikud, ettevaatust!

Eelmine teema tahab järge saada.

Paistab olevat juba harjumuseks saanud iga kord linnast tulles mõni kodumasin kaasa osta :) Seekord siis triikraud ja föön. Triikraua soomekeelne õpetus kordas juba külmkapi ostmisest tuttavaks saanud tõdesid: "Tätä laitetta ei ole tarkoitettu sellaisten henkilöitten käytettäväksi, joilla on heikentyneet fyysiset, aistimelliset tai henkiset kyvyt." Ja nii edasi. Eestikeelses kasutusjuhendis pole sellest jälle sõnagi. Aga fööni juhendis see-eest on must valgel: "Seda seadet ei tohiks füüsiliste puuete ja vaimuhäiretega isikud (k.a. lapsed) nii kogemuste kui ka teadmiste puudumise tõttu seni kasutada, kuni nende ohutuse eest vastutav isik neid ei valva või pole seadme kasutamise kohta juhiseid andnud." Sedaviisi.

Turvallisuus ensin!

Sai ostetud külmkapp. Kui klišee on, et mehed manuaali ei loe, aga naised see-eest uurivad andunult, siis meil on vastupidi. Mina oleks kohe vaadanud, "kuidas rattad ringi käivad", aga meesinime pistis mulle pihku teose "Brugsvejledning. Instruktionsmanual. Bruksanvisning. Käyttöohjeet" ja palus tõlget, kuna "Kasutusjuhend" oli na õhuke, et sellest pidavat jääma väheks.

Olkoon periksi. Lugesin häbematult ülevoolava sõnastusega "Onnittelut" läbi, järgnes "Turvallisuus ensin!" Edasi läks juba huvitavaks. "Älä yritä istua tai seisoa laitteen päällä, sillä sitä ei ole suunniteltu siihen tarkoitukseen." No hüva, ei olnudki plaanis.

Edasi. "Mikäli hävität vanhan laitteen, jonka ovessa on lukko tai salpa, varmista että se on lukkiutumattomassa asennossa, jotteivät lapset jää mahdollisesti loukkuun." Ohhoo. Kesse lapsi külmkapis kasvatab? Või on siin tegemist mingi peene metafooriga, nagu näiteks lapse koos pesuveega välja viskamise ütluse moodsa teisendiga?

Ja siis mustas kastis ja rasvases kirjas: "Tätä laitetta ei ole tarkoitettu sellaisten henkilöitten käytettäväksi, joilla on heikentyneet fyysiset, aistimelliset tai henkiset kyvyt." Auts.

Hakkasin aimama, miks eestikeelne kasutusjuhend vaid kaks lehekülge pikk oli. Asjaolu, et tõlkija või tõlke tellija ei pea vajalikuks eesti tarbijat inimväärikust solvavate tobedustega koormata, tegi tuju jälle heaks.

Munajas punntigu ja muud roppused

Viimases asjalikumas postituses (ja ausalt öelda oli see ka üldse esimene selle blogihakatuse asjalikum postitus) oli juttu vellerismidest. Peale selleteemalise ülevaate kirjapanekut läks mõnusas pühapäevases ümberlauaseltskonnas jutt vellerismidelt teisele võimalusterohkele keelehuumori valdkonnale: spuunerismidele. Need on silpide (või eri silpide vahel ainult üksikute häälikute) vahetamised, mis annavad tulemuseks vaimukaid tähendusmänge või lihtsalt lällutusi. Mäletan näiteks, et lapsena meeldis mulle sel kombel mängida raadioajakirjanik Hubert Veldermanni nimega: veebert huldermann, heebert vuldermann, vuubert heldermann...

Spuunerismid on oma nime saanud Oxfordi õppejõu William Archibald Spooneri (1844-1930) järgi, kes olevat oma väidetavalt spontaanse ja tahtmatu silbivahetusega legendaarseid piinlikke olukordi tekitanud. Spoonerile omistatud spuunerimidest üks tuntumaid on "Queer old dean" pro "Dear old queen" - see on selline tüüpiline lingvistikaõpikute näide.

Spuunerdamine pakub võimalusi paljudeks lihtsateks lõbususteks (nt turumutt-murututt) ja vägagi leidlikeks keelemängudeks (loe Contrat või Maalehe rubriigis "Naeris" A. Itskoki kirjapandut), ent paistab, et folkloristidele annavad eriti rohkelt materjali "kott jäi Virtsu"-tüüpi pikantsused või lausroppused (vaadake nt http://www.fortunecity.com/rivendell/ultima/98/sonad.html)

Kui vellerismid on haruldased, siis spuunerdamist võib keelemängija rõõmuks kuulda-näha õige ohtrasti. Kirjatüki alguses mainitud lõbusas lõunalauaseltskonnas sain muuhulgas teada, et Tallinna Ülikoolis loodusainete õpetajaks õppinute hulgas on legendaarseks liigiks munajas punntigu: selle eluka nime on nii loengutes kui kollektsioonietikettidel mõnuga spuunerdatud.

Paistab, et töötab

Nüüd on siis suvi. Ja blogi on pikk jupp aega pidamata. Ja kumbki neist eeltoodud väidetest ei kuulu õigupoolest selle blogi valdkonda, sest eesmärgiks pole anda ülevaadet päevakajalistest sündmustest (mis ma tegin, kus ma käisin ja mis ma lõunaks sõin) ega olla korrapäraselt ilmuv, nagu mõni usaldusväärne perioodikaväljaanne. See kõik koormaks, eksju.

Oluline on hoopis see, et asi (no blogi ikka) on tööle hakanud, st ühel mõttel ja teemal sabast saamine genereerib uusi ning juhatab uutele radadele. Lihtsalt tulemused on mõnda aega üles tähendamata.