Oh elunulp, oh elunulp!

Oh elunulp, oh elunulp, oh elu kana, kana! Nii oli mu vanaemal kombeks vahetevahel öelda, vist siis, kui muudest sõnadest tolku polnud, aga miski aur, raske või hoopis rõõmus, tahtis välja ohkamist. Mida need sõnad täpselt tähendasid - mine võta nüüd kinni. On seda üldse mõtet küsida inimese puhul, kelle koduses keeles muna võis olla mitte lihtsalt muna, vaid munkster-munakas, kana känkster-känakas, rinnahoidja rinster-ribakas ning öösärk ööka-mööka. Vähem selgust ja raame, rohkem lusti ja loomingut!

Lapsena ei tajunud ma vanaema keelemänge pentsikutena, see oli loomulik osa temast, tema viisist lähedastega suhelda. Kõigiti harjumuspärased olid ka pikemad vormelid, mis moodustasid otsekui pisikesi tseremooniaid päevas ja elus. Oli nii tavaline, et vanaema tervitas mind hommikul, kui olin ärganud, sõnadega: "Tere hommikust, tulin tammikust, tõin kaasa sooja sepikut!" Õhtul magama minnes võidi öelda, et nüüd lähme spatt na kravatt, sest hommikul tuleb tõusta kolm koitu enne seasõitu. "Kui kaugel on su järg, kas oled suur kui härg," oli ka üks tavaline ütlus, mille päritolu jälile sain alles hiljem, vist kooli kirjandusõpiku abiga.

Ja siis kõik need argised ja mitte-mängulised vanaema-vanaisa keele sõnad ja sõnavormid, mis lapsena mu tähelepanu köitsid, sest teised ju enamasti ei rääkinud niimoodi: kurt ja sirm ja vürfel ja tekkel, ämmerdega ja vangerdega, jönn ja jänu, aedas ja kappis.

Niimoodi vanaemast lahutatuna ja kirja panduna on need sõnad tühjad ja imelikud. Proovisin kord kirjutada üht juttu, paari lapsepõlve mälupilti, ja selles kirjutises püüdsin panna vanaema ja vanaisa rääkima seda keelt, mida mäletan neid rääkivat. Minu rekonstruktsioon tundus mulle hale ja kistud ega ärganud elule.

Viimast elusat ja liigutavat kaja sellest mu mälus ähmastuvast keelest kuulsin kahe suve eest, kui vestlesin ühe meie küla vanaperenaisega, mu vanaema-vanaisa kauaaegse naabriga. Olin üllatunud, kui palju kuulsin tuttavat, sellist, mida ise kuidagi enam nimetada ega meenutada poleks osanud, aga mida ära tundsin ja mis mind puudutas. Kelleltki teiselt ma nii tuttavat keelt (kuigi muidugi täiesti asist, ilma minu vanaemale omaste vigurdusteta) kuulnud pole. See perenaine suri mõni kuu peale meie pikemat vestlust. Ja mina ei mäleta detaile, aga mäletan tunnet.

Ehtsaima ajakapslina mõjuvad paar kassetti vanaema-vanaisa juttude lindistusega, mis tehtud nende kodus. Seal, tundub, on pea kõik olemas. Astmahaige vanaisa köhatab karedalt, vanaema hääl on elevil ja rõõmus, uks naksub, tagatoas lööb seinakell, õhtune rong sõidab otse akna tagant mööda.

Täna saanuks minu vanaema saja-aastaseks.