Kosutavaid jõule!

Mul oli eile viimane tööpäev. Ja enne seda, hommikupoolikul, lõpetasin järjekordse tõlke ning saatsin kirjastusele. Kui ma siis õhtul tundidest üsna kutustunud olekus koju jõudsin ja e-postkasti lahti tegin, oli seal selline kosutus, mida ma poleks ise endale soovidagi osanud - nii täpselt see, mida just sel hetkel vajasin. Soome Instituut oli oma sõpru jõulude puhul meeles pidanud Heli Laaksose luuletusega Joulupatja. Heli Laaksonen kõige ehtsamal ja toredamal kujul! Tahan selle mõnusa keele ja helge meele saadiku sõnumi siinkohal edasi anda ning panen juurde ka tõlke.
Neil päevil, mil päike on pesas ja kogub uueks ringiks jõudu, on ka meil paras aeg käpad kõhu alla kerida ja sügavamalt hinge tõmmata.
Rahulikku ja kosutavat jõuluaega, sõbrad!


JOULUPATJA

Joulupatja o mu omakeksimä perinne,
mink mää tahtoissin lanseerata niil ihmisil,
ketkä tahto viättä lepojoulu.
Joulupatja tehrä nii, ett jouluaattoaamun sänkyst raahata
patja keskel olohuane lattia peittoines tyynyines päivines.
Ympärs asetella ruakka (mikä ei o itte tehty vaa myyjäisist
ostettu taik jonku ahkera jouluihmise laittama),
namei ja uussi kirjoi ja mitä muit paketei onka sattunu saama.
Siäl peito al sit maatta uuttevuatte saak,
käännetä välil kirja sivui taik kylkke
ja ojennella kätt kohren konvehtei.
Vierai ei saa tul käymä, eik itte kuulu käyrä missä.
Ei ol väli onk yksinäine, pariline taik perheline,
joulupatja o joustava ratkaisu.
Ko siit nousse, o nii kyllästyny makkaamisse
ja niin täys työntouhu ja toiminna ilo,
et sitä riittä pitkäl kevässe.


JÕULUMADRATS

Jõulumadrats on mu enda väljamõeldud traditsioon,
mida ma tahaksin tutvustada nendele inimestele,
kes soovivad veeta puhkamisjõule.
Jõulumadrats tehakse nii, et jõululaupäeva hommikul
tassitakse voodist madrats keset suure toa põrandat
kõigi tekkide ja patjadega tükkis.
Ümberringi pannakse toitu (mis ei ole enda tehtud, vaid ostetud
või mõne usina jõuluinimese valmistatud),
magusat näksmist ja uusi raamatuid ja mis kinke veel oled juhtunud saama.
Seal teki all lesitakse siis uue aastani,
vahepeal keeratakse lehte või külge
ja sirutatakse kätt kommide poole.
Külalisi ei tohi tulla ja ise ei minda ka kuhugi.
Ei ole vahet, kas oled üksik inimene või elad kaaslase või perega,
jõulumadrats on paindlik lahendus.
Kui sa sealt lõpuks üles tõused, on lesimisest nii kõrini
ja oled nii tööhoogu ja tegutsemislusti täis,
et sellest jätkub pikalt kevadesse välja.

Oh elunulp, oh elunulp!

Oh elunulp, oh elunulp, oh elu kana, kana! Nii oli mu vanaemal kombeks vahetevahel öelda, vist siis, kui muudest sõnadest tolku polnud, aga miski aur, raske või hoopis rõõmus, tahtis välja ohkamist. Mida need sõnad täpselt tähendasid - mine võta nüüd kinni. On seda üldse mõtet küsida inimese puhul, kelle koduses keeles muna võis olla mitte lihtsalt muna, vaid munkster-munakas, kana känkster-känakas, rinnahoidja rinster-ribakas ning öösärk ööka-mööka. Vähem selgust ja raame, rohkem lusti ja loomingut!

Lapsena ei tajunud ma vanaema keelemänge pentsikutena, see oli loomulik osa temast, tema viisist lähedastega suhelda. Kõigiti harjumuspärased olid ka pikemad vormelid, mis moodustasid otsekui pisikesi tseremooniaid päevas ja elus. Oli nii tavaline, et vanaema tervitas mind hommikul, kui olin ärganud, sõnadega: "Tere hommikust, tulin tammikust, tõin kaasa sooja sepikut!" Õhtul magama minnes võidi öelda, et nüüd lähme spatt na kravatt, sest hommikul tuleb tõusta kolm koitu enne seasõitu. "Kui kaugel on su järg, kas oled suur kui härg," oli ka üks tavaline ütlus, mille päritolu jälile sain alles hiljem, vist kooli kirjandusõpiku abiga.

Ja siis kõik need argised ja mitte-mängulised vanaema-vanaisa keele sõnad ja sõnavormid, mis lapsena mu tähelepanu köitsid, sest teised ju enamasti ei rääkinud niimoodi: kurt ja sirm ja vürfel ja tekkel, ämmerdega ja vangerdega, jönn ja jänu, aedas ja kappis.

Niimoodi vanaemast lahutatuna ja kirja panduna on need sõnad tühjad ja imelikud. Proovisin kord kirjutada üht juttu, paari lapsepõlve mälupilti, ja selles kirjutises püüdsin panna vanaema ja vanaisa rääkima seda keelt, mida mäletan neid rääkivat. Minu rekonstruktsioon tundus mulle hale ja kistud ega ärganud elule.

Viimast elusat ja liigutavat kaja sellest mu mälus ähmastuvast keelest kuulsin kahe suve eest, kui vestlesin ühe meie küla vanaperenaisega, mu vanaema-vanaisa kauaaegse naabriga. Olin üllatunud, kui palju kuulsin tuttavat, sellist, mida ise kuidagi enam nimetada ega meenutada poleks osanud, aga mida ära tundsin ja mis mind puudutas. Kelleltki teiselt ma nii tuttavat keelt (kuigi muidugi täiesti asist, ilma minu vanaemale omaste vigurdusteta) kuulnud pole. See perenaine suri mõni kuu peale meie pikemat vestlust. Ja mina ei mäleta detaile, aga mäletan tunnet.

Ehtsaima ajakapslina mõjuvad paar kassetti vanaema-vanaisa juttude lindistusega, mis tehtud nende kodus. Seal, tundub, on pea kõik olemas. Astmahaige vanaisa köhatab karedalt, vanaema hääl on elevil ja rõõmus, uks naksub, tagatoas lööb seinakell, õhtune rong sõidab otse akna tagant mööda.

Täna saanuks minu vanaema saja-aastaseks.