Hõimupäevade puhul rääkisin sel nädalal kõigile oma soome keele rühmadele läänemeresoome rahvastest ja keeltest, õieti mina rääkisin üsna vähe ja lasin rahvalauludel, laulusõnadel ning tekstinäidetel ise olla ja mõjuda. Tegin seda vist selleks, et jagada äratundmisrõõmu.
Minu jaoks on kõik kokkupuuted lähemate sugulaskeelte- ja kultuuridega olnud tugevasti tundeasi. On siiani.
Mäletan eredalt elamust, mille sain, kui kaheksa- või üheksa-aastasena kuulsin Tormise "Ingerimaa õhtuid". Palju hiljem, juba ülikoolis käies sattusin bussis kokku oma algklasside õpetajaga, kes, kuuldes, et õpin soome keelt ja kultuuri, meenutas, kuidas olin kord lapsena talle vaimustusega jutustanud saami laulude õhtust. Oma muljete õpetajaga jagamist ma ise ei mäleta, küll aga mäletan hästi seda saami kultuuri tutvustavat sündmust, samuti on mul siiani meeles saamikeelne laul, mis sellelt õhtult mulle pähe jäi. Olin ka siis noorem kui kümme.
Vahepeal on leidmisi ja äratundmisi tulnud õige mitmeid. Plaadilt vana liivi mehe juttu kuulates on üsna kerge rõõmustada - oo, sellest võib ju aru saada! Need laulud, need tekstid, need laused, need sõnad - nad on ju nii ilusad, sest nad on nii omad!
Jaak Prozese sõnul on üks soomeugrilaste olemuslikke ühisjooni tugev enesemääratlemine keele kaudu. Jaa! Sest keeles on nii palju sees. Seal on alles ka seda, mille aeg on meie ümbert, meie silma alt ja vahetust argitajumisest ära viinud.
Olin üllatunud, kui tugevasti läks mulle kümnekonna aasta eest hinge setu hõbeehete näitus. Ka ehted on keel, ja setudel on see alles. Olen õnnelik, et see mind kõnetas, et mulle kui võõrale on jäänud võime seda keelt ära tunda, osalt lugedagi.
On üks vadjakeelne laul, mida olen ajuti harjunud endale laulma. Sain selle vanalt vadja naiselt, küll mitte silmast silma, vaid vaharullide ja heliplaadi vahendusel, aga sain. Selles laulus on sõnad: "Avatkaa Viro veräjäd, Viro võõrahad va tulla. Tulõvad looja joukkuine, jumala pereheine." Miks laulsid vanad vadjalased virulastest, et nad tulevad looja rahvaga ja jumala perega? Mida see tähendab, ma ei tea. Aga ka teadmata, ainult aimates liigutab see laul oma viisi ja sõnadega mind iga kord, kui seda kuulen või laulan.
Kõik ei saa kunagi enda käes pidada ja alles hoida kõike. Aga see, mida ma enam ei tea ja veel ei tea, aga tahan ja oskan ära tunda, on meie lähedaste käes, nende keeltes alles.
Tienu! (see on liivikeelne tänu)
No comments:
Post a Comment