Keeleõppest, tundeliselt

Kas sul on meeles, mis oli esimene sõna või fraas, mille sa mõnes võõrkeeles ära õppisid? Niipalju kui ma mäletan, oli minu esimene teadlik kokkupuude inglise keelega lause: "I'm hungry, I hate smurfs!" Soome telekast nähtud smurfide multikad algasid sellega, et kuri võlur raputas aknast rusikat ja karjus need sõnad. (Kuiväga minu säärane esmatutvus inglise keelega ka ei meelitaks pedagoogiliste, didaktiliste, lingvistiliste, psühholoogiliste jne järelduste genereerimisele, jätame selle kõik praegu, eks.) Ma ei arva, et sellises kokkupuutes uue keelega oleks midagi erilist.

Lauri Leesi pahandas kord meedias, et võõrkeeleõpikud (mõistagi teiste, mitte tema kirjutatud) sisaldavad tarbetut sõnavara ning algavadki tihti ebaolulise ja -elulise ning jabura keelematerjaliga. Näiteks tõi ta ühe inglise keele kooliõpiku, milles olevat esimeses peatükis lause: "I'm a vampire, I can fly." Ja nii kirjutabki Leesi oma koolile keeleõpikud ise.

Tubli. Õppematerjali koostamine on hiiglama arendav tegevus! Ja elulisust olen keeleõppes ka mina oluliseks pidanud. Aga kui oluline see ikkagi on? Ja mis ülepea on elulisus? See Leesi vampiiri-lause on ju kenasti võrreldav minu smurfi-heitimisega. Kas peab alati alustama algusest? Õpiku hoolega koostatud esimeselt leheküljelt? Paistab, et keele käivitajaks võib olla ükskõik mis, millele sa otsa komistad. Ja käivitumisel võib võtmeks olla hoopis emotsionaalsus. Nihil est in intellectu, quod non prius fuerit in sensu, teadis Komensky (vabandust, tšehhid, ma ei oska siia pikka y-d teha!) juba 17. sajandil. Küllap teati varemgi, et miski ei ole mõistuses, mida pole varem olnud meeltes. Aga meeled võivad olla peen ja äraarvamata värk.

Sellest, kui ägedasti meeled võivad keelega seotud olla, sain järjekordselt aimu, kui sattusin TLÜ raamatukogus lehitsema Arthur H. Whitney õpikut "Teach yourself Finnish."

Eessõna lubas, et "this book provides you an easy and attractive introduction to Finnish for those who have no previos knowledge of the language." Jätke meelde - iisi ja ätträktiv! Ja siis - lesson 1, reading:

"On yö. Kello on yksi. On hiljainen, kuutamoinen yö. Tuuli on lauha. Maa on vielä musta ja talot ovat pimeät, mutta tähdet ovat kirkkaat. Ilma on kaunis ja kuiva, mutta on vielä aivan pimeää. Joki on hopeinen, kylä on musta ja hiljainen. [...] Harmaat rakennukset ovat kirkko ja pappila. [...] Joki on kapea ja syvä, joten uusi silta on lyhyt."

Herramunjee! Raamat oli välja antud New Yorgis 1984. aastal, aga see, mida ma nende kaante vahelt leidsin, oleks sama hästi võinud olla kirja pandud juba Mayfloweri pardal.

"Exercise 1: Hän on pappi. Talo on matala. Hänen on nälkä. Silta on musta. Vanha mies on suomalainen. Huone on kylmä. Hevonen on naapurin." Heldeke, mis hüperboreaalne õudus!! Nälg, pime ja külm! Ja vähe sellest - hobune on ka naabri oma!

Õpime edasi. Lesson 2 pakub meile muuhulgas lauseid: "Isä tulee. On yö. Sataa. Minun on kova nälkä. Kirkko näkyy. Kellot soivat. Pappi saarnaa. Pojat huutavat."

Noh, emotsiooni on nii et tapab! Aavik viis keeleuuendust massidesse Poe hirmu ja õuduse juttude abil, paistab, et selle soome keele õpiku autor püüab sama stiili tabada.

Edasi läheb helgemaks: "Aurinko nousee puiden yli, mutta lakeuden peittävät vielä siniset varjot. Linnut visertävät räystään alla. Niittyjen ja nuorien lehtien tuoksu täyttää tyynen ilman. Karitsat määkivät. Ilmassa on pihkan tuoksua." Lesson 2 meeleolu on juba rohkem minusugusele keeleõppijale mokka mööda, aga esitatava sõnavara valikuprintsiibid on mulle ikka veel täielikuks mõistatuseks.

Grammatika st keele konstruktsioonide esitamise poolest lööb lesson 4 mul ninast täiega vere välja, nii et sõnavara valikule või elulisusele ei ole mul enam mahti tähelepanu pööratagi: "Miehen on mela kädessä, Jumala venettä viepi. Hampaanne ovat yhtä valkoiset kuin hänen."

Oi, küll tahaks kunagi kokku juhtuda kellegagi, kes on selle õpiku järgi soome keele ära õppinud!