And

Mul on jope taskus hõbepaberisse mässitud kuulike, nii umbes kastanimuna suurune. Huvitav, kas kellelgi on veel?

Aga asi oli nii. Kaks nädalat tagasi oli asja raamatupoodi - vaja vaadata, kas soome keele õpiku uustrükis on esmatrüki vead ära parandatud ja kas muudatused on sedavõrd olulised, et peaksin õppetöö ühtse sujumise huvides endale uue trüki ka ostma. (Etteruttavalt - ei olnud vaja osta, enamik keelevigu oli ilusti alles.) Rahva Raamatus õpikut ei olnud, läksin Apollosse. Enda meelest. Viru tänava otsa jõudes tuli nentida, et elu on vahepealse kahe kuuga edasi läinud küll. Ega miskit, ots ümber ja Solarise poole. Läbi Tammsaare pargi minnes astus mulle ette krišnaiit: pikk poiss mähkmetaoliste lotakate kintsukatete, oranži hõlsti ja tabamatu pilguga. Miski selles pilgus üllatas mind, oleks ehk ehmatanudki, kui ma poleks taamal märganud Arne Laurit veel mõne hõlstilisega.

Muidu pole ju krišnaiitides midagi pelutavat, vastupidi. Eelmisel aastal sattus minu tööleminek alati ajale, mil nad oma kesklinna tuuri tegid. Võisin nurga tagant välja astudes ja nende hare-haret kuuldes kella vaatamatagi rahumeeli kindel olla, et jõuan ilusti Laagri bussile. Naeratasin endamisi ja tundsin ilmselt sama rahulolu, mida õhkavad taga need, kes mäletavad aegu, mil elu külas käis rongide tuleku ja mineku kindla rütmi järgi.

See pikk poiss aga katkestas minu astumise. Olin sekundi murdosa jooksul jõudnud mõelda, et ütlen rahulikult naeratades: "Ei, aitäh, aga mul on oma usk," kui mulle ulatati hõbepaberis kuulike. Olin ainus, keda sel moel peatati. Rohkem ei paistnud jagajal ka kuulikesi olevat. "Misasja?" (Ootamatuste puhul ei ole mu pika meelega reaktsioon just kõige nõtkem, vabandust.) Olukord oli minu jaoks uus: lahke andja oli sedavõrd tõreda ja tülpinud olekuga. "Komm. Võta! Maiustus, noh! Sööd ära!" Krišnaiidi nõudlik hääletoon ei läinud tema teoga kuidagi kokku.

Olukorra käärid olid sedavõrd teravad, et jäin edasi astudes õige mitmeks minutiks juhtunut seedima. Mis selle kommi niimoodi üle andmisega nüüd universumis muutus? Heh, muigama ajas. Mis seal siis ikka - kui sina pead sel kombel õndsaks saama, kas tohin mina siis seda takistada. Aitäh.