Keeleõppest, tundeliselt

Kas sul on meeles, mis oli esimene sõna või fraas, mille sa mõnes võõrkeeles ära õppisid? Niipalju kui ma mäletan, oli minu esimene teadlik kokkupuude inglise keelega lause: "I'm hungry, I hate smurfs!" Soome telekast nähtud smurfide multikad algasid sellega, et kuri võlur raputas aknast rusikat ja karjus need sõnad. (Kuiväga minu säärane esmatutvus inglise keelega ka ei meelitaks pedagoogiliste, didaktiliste, lingvistiliste, psühholoogiliste jne järelduste genereerimisele, jätame selle kõik praegu, eks.) Ma ei arva, et sellises kokkupuutes uue keelega oleks midagi erilist.

Lauri Leesi pahandas kord meedias, et võõrkeeleõpikud (mõistagi teiste, mitte tema kirjutatud) sisaldavad tarbetut sõnavara ning algavadki tihti ebaolulise ja -elulise ning jabura keelematerjaliga. Näiteks tõi ta ühe inglise keele kooliõpiku, milles olevat esimeses peatükis lause: "I'm a vampire, I can fly." Ja nii kirjutabki Leesi oma koolile keeleõpikud ise.

Tubli. Õppematerjali koostamine on hiiglama arendav tegevus! Ja elulisust olen keeleõppes ka mina oluliseks pidanud. Aga kui oluline see ikkagi on? Ja mis ülepea on elulisus? See Leesi vampiiri-lause on ju kenasti võrreldav minu smurfi-heitimisega. Kas peab alati alustama algusest? Õpiku hoolega koostatud esimeselt leheküljelt? Paistab, et keele käivitajaks võib olla ükskõik mis, millele sa otsa komistad. Ja käivitumisel võib võtmeks olla hoopis emotsionaalsus. Nihil est in intellectu, quod non prius fuerit in sensu, teadis Komensky (vabandust, tšehhid, ma ei oska siia pikka y-d teha!) juba 17. sajandil. Küllap teati varemgi, et miski ei ole mõistuses, mida pole varem olnud meeltes. Aga meeled võivad olla peen ja äraarvamata värk.

Sellest, kui ägedasti meeled võivad keelega seotud olla, sain järjekordselt aimu, kui sattusin TLÜ raamatukogus lehitsema Arthur H. Whitney õpikut "Teach yourself Finnish."

Eessõna lubas, et "this book provides you an easy and attractive introduction to Finnish for those who have no previos knowledge of the language." Jätke meelde - iisi ja ätträktiv! Ja siis - lesson 1, reading:

"On yö. Kello on yksi. On hiljainen, kuutamoinen yö. Tuuli on lauha. Maa on vielä musta ja talot ovat pimeät, mutta tähdet ovat kirkkaat. Ilma on kaunis ja kuiva, mutta on vielä aivan pimeää. Joki on hopeinen, kylä on musta ja hiljainen. [...] Harmaat rakennukset ovat kirkko ja pappila. [...] Joki on kapea ja syvä, joten uusi silta on lyhyt."

Herramunjee! Raamat oli välja antud New Yorgis 1984. aastal, aga see, mida ma nende kaante vahelt leidsin, oleks sama hästi võinud olla kirja pandud juba Mayfloweri pardal.

"Exercise 1: Hän on pappi. Talo on matala. Hänen on nälkä. Silta on musta. Vanha mies on suomalainen. Huone on kylmä. Hevonen on naapurin." Heldeke, mis hüperboreaalne õudus!! Nälg, pime ja külm! Ja vähe sellest - hobune on ka naabri oma!

Õpime edasi. Lesson 2 pakub meile muuhulgas lauseid: "Isä tulee. On yö. Sataa. Minun on kova nälkä. Kirkko näkyy. Kellot soivat. Pappi saarnaa. Pojat huutavat."

Noh, emotsiooni on nii et tapab! Aavik viis keeleuuendust massidesse Poe hirmu ja õuduse juttude abil, paistab, et selle soome keele õpiku autor püüab sama stiili tabada.

Edasi läheb helgemaks: "Aurinko nousee puiden yli, mutta lakeuden peittävät vielä siniset varjot. Linnut visertävät räystään alla. Niittyjen ja nuorien lehtien tuoksu täyttää tyynen ilman. Karitsat määkivät. Ilmassa on pihkan tuoksua." Lesson 2 meeleolu on juba rohkem minusugusele keeleõppijale mokka mööda, aga esitatava sõnavara valikuprintsiibid on mulle ikka veel täielikuks mõistatuseks.

Grammatika st keele konstruktsioonide esitamise poolest lööb lesson 4 mul ninast täiega vere välja, nii et sõnavara valikule või elulisusele ei ole mul enam mahti tähelepanu pööratagi: "Miehen on mela kädessä, Jumala venettä viepi. Hampaanne ovat yhtä valkoiset kuin hänen."

Oi, küll tahaks kunagi kokku juhtuda kellegagi, kes on selle õpiku järgi soome keele ära õppinud!

And

Mul on jope taskus hõbepaberisse mässitud kuulike, nii umbes kastanimuna suurune. Huvitav, kas kellelgi on veel?

Aga asi oli nii. Kaks nädalat tagasi oli asja raamatupoodi - vaja vaadata, kas soome keele õpiku uustrükis on esmatrüki vead ära parandatud ja kas muudatused on sedavõrd olulised, et peaksin õppetöö ühtse sujumise huvides endale uue trüki ka ostma. (Etteruttavalt - ei olnud vaja osta, enamik keelevigu oli ilusti alles.) Rahva Raamatus õpikut ei olnud, läksin Apollosse. Enda meelest. Viru tänava otsa jõudes tuli nentida, et elu on vahepealse kahe kuuga edasi läinud küll. Ega miskit, ots ümber ja Solarise poole. Läbi Tammsaare pargi minnes astus mulle ette krišnaiit: pikk poiss mähkmetaoliste lotakate kintsukatete, oranži hõlsti ja tabamatu pilguga. Miski selles pilgus üllatas mind, oleks ehk ehmatanudki, kui ma poleks taamal märganud Arne Laurit veel mõne hõlstilisega.

Muidu pole ju krišnaiitides midagi pelutavat, vastupidi. Eelmisel aastal sattus minu tööleminek alati ajale, mil nad oma kesklinna tuuri tegid. Võisin nurga tagant välja astudes ja nende hare-haret kuuldes kella vaatamatagi rahumeeli kindel olla, et jõuan ilusti Laagri bussile. Naeratasin endamisi ja tundsin ilmselt sama rahulolu, mida õhkavad taga need, kes mäletavad aegu, mil elu külas käis rongide tuleku ja mineku kindla rütmi järgi.

See pikk poiss aga katkestas minu astumise. Olin sekundi murdosa jooksul jõudnud mõelda, et ütlen rahulikult naeratades: "Ei, aitäh, aga mul on oma usk," kui mulle ulatati hõbepaberis kuulike. Olin ainus, keda sel moel peatati. Rohkem ei paistnud jagajal ka kuulikesi olevat. "Misasja?" (Ootamatuste puhul ei ole mu pika meelega reaktsioon just kõige nõtkem, vabandust.) Olukord oli minu jaoks uus: lahke andja oli sedavõrd tõreda ja tülpinud olekuga. "Komm. Võta! Maiustus, noh! Sööd ära!" Krišnaiidi nõudlik hääletoon ei läinud tema teoga kuidagi kokku.

Olukorra käärid olid sedavõrd teravad, et jäin edasi astudes õige mitmeks minutiks juhtunut seedima. Mis selle kommi niimoodi üle andmisega nüüd universumis muutus? Heh, muigama ajas. Mis seal siis ikka - kui sina pead sel kombel õndsaks saama, kas tohin mina siis seda takistada. Aitäh.