Viimases asjalikumas postituses (ja ausalt öelda oli see ka üldse esimene selle blogihakatuse asjalikum postitus) oli juttu vellerismidest. Peale selleteemalise ülevaate kirjapanekut läks mõnusas pühapäevases ümberlauaseltskonnas jutt vellerismidelt teisele võimalusterohkele keelehuumori valdkonnale: spuunerismidele. Need on silpide (või eri silpide vahel ainult üksikute häälikute) vahetamised, mis annavad tulemuseks vaimukaid tähendusmänge või lihtsalt lällutusi. Mäletan näiteks, et lapsena meeldis mulle sel kombel mängida raadioajakirjanik Hubert Veldermanni nimega: veebert huldermann, heebert vuldermann, vuubert heldermann...
Spuunerismid on oma nime saanud Oxfordi õppejõu William Archibald Spooneri (1844-1930) järgi, kes olevat oma väidetavalt spontaanse ja tahtmatu silbivahetusega legendaarseid piinlikke olukordi tekitanud. Spoonerile omistatud spuunerimidest üks tuntumaid on "Queer old dean" pro "Dear old queen" - see on selline tüüpiline lingvistikaõpikute näide.
Spuunerdamine pakub võimalusi paljudeks lihtsateks lõbususteks (nt turumutt-murututt) ja vägagi leidlikeks keelemängudeks (loe Contrat või Maalehe rubriigis "Naeris" A. Itskoki kirjapandut), ent paistab, et folkloristidele annavad eriti rohkelt materjali "kott jäi Virtsu"-tüüpi pikantsused või lausroppused (vaadake nt http://www.fortunecity.com/rivendell/ultima/98/sonad.html)
Kui vellerismid on haruldased, siis spuunerdamist võib keelemängija rõõmuks kuulda-näha õige ohtrasti. Kirjatüki alguses mainitud lõbusas lõunalauaseltskonnas sain muuhulgas teada, et Tallinna Ülikoolis loodusainete õpetajaks õppinute hulgas on legendaarseks liigiks munajas punntigu: selle eluka nime on nii loengutes kui kollektsioonietikettidel mõnuga spuunerdatud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment