Mul oli eile viimane tööpäev. Ja enne seda, hommikupoolikul, lõpetasin järjekordse tõlke ning saatsin kirjastusele. Kui ma siis õhtul tundidest üsna kutustunud olekus koju jõudsin ja e-postkasti lahti tegin, oli seal selline kosutus, mida ma poleks ise endale soovidagi osanud - nii täpselt see, mida just sel hetkel vajasin. Soome Instituut oli oma sõpru jõulude puhul meeles pidanud Heli Laaksose luuletusega Joulupatja. Heli Laaksonen kõige ehtsamal ja toredamal kujul! Tahan selle mõnusa keele ja helge meele saadiku sõnumi siinkohal edasi anda ning panen juurde ka tõlke.
Neil päevil, mil päike on pesas ja kogub uueks ringiks jõudu, on ka meil paras aeg käpad kõhu alla kerida ja sügavamalt hinge tõmmata.
Rahulikku ja kosutavat jõuluaega, sõbrad!
JOULUPATJA
Joulupatja o mu omakeksimä perinne,
mink mää tahtoissin lanseerata niil ihmisil,
ketkä tahto viättä lepojoulu.
Joulupatja tehrä nii, ett jouluaattoaamun sänkyst raahata
patja keskel olohuane lattia peittoines tyynyines päivines.
Ympärs asetella ruakka (mikä ei o itte tehty vaa myyjäisist
ostettu taik jonku ahkera jouluihmise laittama),
namei ja uussi kirjoi ja mitä muit paketei onka sattunu saama.
Siäl peito al sit maatta uuttevuatte saak,
käännetä välil kirja sivui taik kylkke
ja ojennella kätt kohren konvehtei.
Vierai ei saa tul käymä, eik itte kuulu käyrä missä.
Ei ol väli onk yksinäine, pariline taik perheline,
joulupatja o joustava ratkaisu.
Ko siit nousse, o nii kyllästyny makkaamisse
ja niin täys työntouhu ja toiminna ilo,
et sitä riittä pitkäl kevässe.
JÕULUMADRATS
Jõulumadrats on mu enda väljamõeldud traditsioon,
mida ma tahaksin tutvustada nendele inimestele,
kes soovivad veeta puhkamisjõule.
Jõulumadrats tehakse nii, et jõululaupäeva hommikul
tassitakse voodist madrats keset suure toa põrandat
kõigi tekkide ja patjadega tükkis.
Ümberringi pannakse toitu (mis ei ole enda tehtud, vaid ostetud
või mõne usina jõuluinimese valmistatud),
magusat näksmist ja uusi raamatuid ja mis kinke veel oled juhtunud saama.
Seal teki all lesitakse siis uue aastani,
vahepeal keeratakse lehte või külge
ja sirutatakse kätt kommide poole.
Külalisi ei tohi tulla ja ise ei minda ka kuhugi.
Ei ole vahet, kas oled üksik inimene või elad kaaslase või perega,
jõulumadrats on paindlik lahendus.
Kui sa sealt lõpuks üles tõused, on lesimisest nii kõrini
ja oled nii tööhoogu ja tegutsemislusti täis,
et sellest jätkub pikalt kevadesse välja.
Thursday, December 23, 2010
Tuesday, December 7, 2010
Oh elunulp, oh elunulp!
Oh elunulp, oh elunulp, oh elu kana, kana! Nii oli mu vanaemal kombeks vahetevahel öelda, vist siis, kui muudest sõnadest tolku polnud, aga miski aur, raske või hoopis rõõmus, tahtis välja ohkamist. Mida need sõnad täpselt tähendasid - mine võta nüüd kinni. On seda üldse mõtet küsida inimese puhul, kelle koduses keeles muna võis olla mitte lihtsalt muna, vaid munkster-munakas, kana känkster-känakas, rinnahoidja rinster-ribakas ning öösärk ööka-mööka. Vähem selgust ja raame, rohkem lusti ja loomingut!
Lapsena ei tajunud ma vanaema keelemänge pentsikutena, see oli loomulik osa temast, tema viisist lähedastega suhelda. Kõigiti harjumuspärased olid ka pikemad vormelid, mis moodustasid otsekui pisikesi tseremooniaid päevas ja elus. Oli nii tavaline, et vanaema tervitas mind hommikul, kui olin ärganud, sõnadega: "Tere hommikust, tulin tammikust, tõin kaasa sooja sepikut!" Õhtul magama minnes võidi öelda, et nüüd lähme spatt na kravatt, sest hommikul tuleb tõusta kolm koitu enne seasõitu. "Kui kaugel on su järg, kas oled suur kui härg," oli ka üks tavaline ütlus, mille päritolu jälile sain alles hiljem, vist kooli kirjandusõpiku abiga.
Ja siis kõik need argised ja mitte-mängulised vanaema-vanaisa keele sõnad ja sõnavormid, mis lapsena mu tähelepanu köitsid, sest teised ju enamasti ei rääkinud niimoodi: kurt ja sirm ja vürfel ja tekkel, ämmerdega ja vangerdega, jönn ja jänu, aedas ja kappis.
Niimoodi vanaemast lahutatuna ja kirja panduna on need sõnad tühjad ja imelikud. Proovisin kord kirjutada üht juttu, paari lapsepõlve mälupilti, ja selles kirjutises püüdsin panna vanaema ja vanaisa rääkima seda keelt, mida mäletan neid rääkivat. Minu rekonstruktsioon tundus mulle hale ja kistud ega ärganud elule.
Viimast elusat ja liigutavat kaja sellest mu mälus ähmastuvast keelest kuulsin kahe suve eest, kui vestlesin ühe meie küla vanaperenaisega, mu vanaema-vanaisa kauaaegse naabriga. Olin üllatunud, kui palju kuulsin tuttavat, sellist, mida ise kuidagi enam nimetada ega meenutada poleks osanud, aga mida ära tundsin ja mis mind puudutas. Kelleltki teiselt ma nii tuttavat keelt (kuigi muidugi täiesti asist, ilma minu vanaemale omaste vigurdusteta) kuulnud pole. See perenaine suri mõni kuu peale meie pikemat vestlust. Ja mina ei mäleta detaile, aga mäletan tunnet.
Ehtsaima ajakapslina mõjuvad paar kassetti vanaema-vanaisa juttude lindistusega, mis tehtud nende kodus. Seal, tundub, on pea kõik olemas. Astmahaige vanaisa köhatab karedalt, vanaema hääl on elevil ja rõõmus, uks naksub, tagatoas lööb seinakell, õhtune rong sõidab otse akna tagant mööda.
Täna saanuks minu vanaema saja-aastaseks.
Lapsena ei tajunud ma vanaema keelemänge pentsikutena, see oli loomulik osa temast, tema viisist lähedastega suhelda. Kõigiti harjumuspärased olid ka pikemad vormelid, mis moodustasid otsekui pisikesi tseremooniaid päevas ja elus. Oli nii tavaline, et vanaema tervitas mind hommikul, kui olin ärganud, sõnadega: "Tere hommikust, tulin tammikust, tõin kaasa sooja sepikut!" Õhtul magama minnes võidi öelda, et nüüd lähme spatt na kravatt, sest hommikul tuleb tõusta kolm koitu enne seasõitu. "Kui kaugel on su järg, kas oled suur kui härg," oli ka üks tavaline ütlus, mille päritolu jälile sain alles hiljem, vist kooli kirjandusõpiku abiga.
Ja siis kõik need argised ja mitte-mängulised vanaema-vanaisa keele sõnad ja sõnavormid, mis lapsena mu tähelepanu köitsid, sest teised ju enamasti ei rääkinud niimoodi: kurt ja sirm ja vürfel ja tekkel, ämmerdega ja vangerdega, jönn ja jänu, aedas ja kappis.
Niimoodi vanaemast lahutatuna ja kirja panduna on need sõnad tühjad ja imelikud. Proovisin kord kirjutada üht juttu, paari lapsepõlve mälupilti, ja selles kirjutises püüdsin panna vanaema ja vanaisa rääkima seda keelt, mida mäletan neid rääkivat. Minu rekonstruktsioon tundus mulle hale ja kistud ega ärganud elule.
Viimast elusat ja liigutavat kaja sellest mu mälus ähmastuvast keelest kuulsin kahe suve eest, kui vestlesin ühe meie küla vanaperenaisega, mu vanaema-vanaisa kauaaegse naabriga. Olin üllatunud, kui palju kuulsin tuttavat, sellist, mida ise kuidagi enam nimetada ega meenutada poleks osanud, aga mida ära tundsin ja mis mind puudutas. Kelleltki teiselt ma nii tuttavat keelt (kuigi muidugi täiesti asist, ilma minu vanaemale omaste vigurdusteta) kuulnud pole. See perenaine suri mõni kuu peale meie pikemat vestlust. Ja mina ei mäleta detaile, aga mäletan tunnet.
Ehtsaima ajakapslina mõjuvad paar kassetti vanaema-vanaisa juttude lindistusega, mis tehtud nende kodus. Seal, tundub, on pea kõik olemas. Astmahaige vanaisa köhatab karedalt, vanaema hääl on elevil ja rõõmus, uks naksub, tagatoas lööb seinakell, õhtune rong sõidab otse akna tagant mööda.
Täna saanuks minu vanaema saja-aastaseks.
Friday, October 15, 2010
Minu pere
Hõimupäevade puhul rääkisin sel nädalal kõigile oma soome keele rühmadele läänemeresoome rahvastest ja keeltest, õieti mina rääkisin üsna vähe ja lasin rahvalauludel, laulusõnadel ning tekstinäidetel ise olla ja mõjuda. Tegin seda vist selleks, et jagada äratundmisrõõmu.
Minu jaoks on kõik kokkupuuted lähemate sugulaskeelte- ja kultuuridega olnud tugevasti tundeasi. On siiani.
Mäletan eredalt elamust, mille sain, kui kaheksa- või üheksa-aastasena kuulsin Tormise "Ingerimaa õhtuid". Palju hiljem, juba ülikoolis käies sattusin bussis kokku oma algklasside õpetajaga, kes, kuuldes, et õpin soome keelt ja kultuuri, meenutas, kuidas olin kord lapsena talle vaimustusega jutustanud saami laulude õhtust. Oma muljete õpetajaga jagamist ma ise ei mäleta, küll aga mäletan hästi seda saami kultuuri tutvustavat sündmust, samuti on mul siiani meeles saamikeelne laul, mis sellelt õhtult mulle pähe jäi. Olin ka siis noorem kui kümme.
Vahepeal on leidmisi ja äratundmisi tulnud õige mitmeid. Plaadilt vana liivi mehe juttu kuulates on üsna kerge rõõmustada - oo, sellest võib ju aru saada! Need laulud, need tekstid, need laused, need sõnad - nad on ju nii ilusad, sest nad on nii omad!
Jaak Prozese sõnul on üks soomeugrilaste olemuslikke ühisjooni tugev enesemääratlemine keele kaudu. Jaa! Sest keeles on nii palju sees. Seal on alles ka seda, mille aeg on meie ümbert, meie silma alt ja vahetust argitajumisest ära viinud.
Olin üllatunud, kui tugevasti läks mulle kümnekonna aasta eest hinge setu hõbeehete näitus. Ka ehted on keel, ja setudel on see alles. Olen õnnelik, et see mind kõnetas, et mulle kui võõrale on jäänud võime seda keelt ära tunda, osalt lugedagi.
On üks vadjakeelne laul, mida olen ajuti harjunud endale laulma. Sain selle vanalt vadja naiselt, küll mitte silmast silma, vaid vaharullide ja heliplaadi vahendusel, aga sain. Selles laulus on sõnad: "Avatkaa Viro veräjäd, Viro võõrahad va tulla. Tulõvad looja joukkuine, jumala pereheine." Miks laulsid vanad vadjalased virulastest, et nad tulevad looja rahvaga ja jumala perega? Mida see tähendab, ma ei tea. Aga ka teadmata, ainult aimates liigutab see laul oma viisi ja sõnadega mind iga kord, kui seda kuulen või laulan.
Kõik ei saa kunagi enda käes pidada ja alles hoida kõike. Aga see, mida ma enam ei tea ja veel ei tea, aga tahan ja oskan ära tunda, on meie lähedaste käes, nende keeltes alles.
Tienu! (see on liivikeelne tänu)
Minu jaoks on kõik kokkupuuted lähemate sugulaskeelte- ja kultuuridega olnud tugevasti tundeasi. On siiani.
Mäletan eredalt elamust, mille sain, kui kaheksa- või üheksa-aastasena kuulsin Tormise "Ingerimaa õhtuid". Palju hiljem, juba ülikoolis käies sattusin bussis kokku oma algklasside õpetajaga, kes, kuuldes, et õpin soome keelt ja kultuuri, meenutas, kuidas olin kord lapsena talle vaimustusega jutustanud saami laulude õhtust. Oma muljete õpetajaga jagamist ma ise ei mäleta, küll aga mäletan hästi seda saami kultuuri tutvustavat sündmust, samuti on mul siiani meeles saamikeelne laul, mis sellelt õhtult mulle pähe jäi. Olin ka siis noorem kui kümme.
Vahepeal on leidmisi ja äratundmisi tulnud õige mitmeid. Plaadilt vana liivi mehe juttu kuulates on üsna kerge rõõmustada - oo, sellest võib ju aru saada! Need laulud, need tekstid, need laused, need sõnad - nad on ju nii ilusad, sest nad on nii omad!
Jaak Prozese sõnul on üks soomeugrilaste olemuslikke ühisjooni tugev enesemääratlemine keele kaudu. Jaa! Sest keeles on nii palju sees. Seal on alles ka seda, mille aeg on meie ümbert, meie silma alt ja vahetust argitajumisest ära viinud.
Olin üllatunud, kui tugevasti läks mulle kümnekonna aasta eest hinge setu hõbeehete näitus. Ka ehted on keel, ja setudel on see alles. Olen õnnelik, et see mind kõnetas, et mulle kui võõrale on jäänud võime seda keelt ära tunda, osalt lugedagi.
On üks vadjakeelne laul, mida olen ajuti harjunud endale laulma. Sain selle vanalt vadja naiselt, küll mitte silmast silma, vaid vaharullide ja heliplaadi vahendusel, aga sain. Selles laulus on sõnad: "Avatkaa Viro veräjäd, Viro võõrahad va tulla. Tulõvad looja joukkuine, jumala pereheine." Miks laulsid vanad vadjalased virulastest, et nad tulevad looja rahvaga ja jumala perega? Mida see tähendab, ma ei tea. Aga ka teadmata, ainult aimates liigutab see laul oma viisi ja sõnadega mind iga kord, kui seda kuulen või laulan.
Kõik ei saa kunagi enda käes pidada ja alles hoida kõike. Aga see, mida ma enam ei tea ja veel ei tea, aga tahan ja oskan ära tunda, on meie lähedaste käes, nende keeltes alles.
Tienu! (see on liivikeelne tänu)
Tuesday, October 5, 2010
Head päeva!
Viskaks siia vahelduseks teiste mõtteid ka. Õpetajate päev on selleks ekstra sobiv - haridus on ju üks neid teemasid, millest pea igaüks midagi arvab ja mille üle kirglikult ja veendumusega diskuteeritakse. Aga palun! (Ehkki läbi minu tähelepanu ja mälu sõela.)
Kui tõsta kõrvale banaalsused, nagu Vladimir Ilja poja kolmekordne karjatus ning sententside raudvara Repetitio est etc., meenub kõige hiljutisema ja eredama tähelepanekuna nobelist Marie Curie veendumus, et humaansem on lapsed ära uputada kui kooli saata. Uhh, Kuri-Mari! Ei tea, mis temaga küll koolis tehti? Ehkki ka minu enda esimene koolipäev oli sedavõrd rängalt elamuslik, et teise septembri hommikul tuli emal-isal jõuga mu sõrmi uksepiida küljest lahti kangutada, ei taha ma siiski nii dramaatilisele mõtteavaldusele alla kirjutada.
Olulist optimismi ei õhku küll ka järgmisena meenuvast mõtteterast: Quam oderint dii, hunc pedagogem fecerunt. (Keda jumalad vihkavad, sellest teevad õpetaja.) Armas, mis? Ja kas pedagoogid mitte polnudki antiikajal üks liik orje?
Teisest küljest - tuleb meelde, et keegi antiigi suurtest kreeklastest on õpetaja ja õpetamise kohta ka midagi ülevat ja inspireerivat öelnud, nimelt et õpetaja peab olema tõrviku läitja, mitte ämbri täitja. Kes küll nii ütles, kas Hesiodos või Herodotos, olen unustanud. Kahju küll, kui pooltühi ämber koliseb... Aga mõte on ju hea.
Kõikidest õpetajaameti pidajatest tõrvikuläitjaid ei ole. See pole nii ainult meil - inglane Nick Yapp on oma teoses "Õpetamine" (Pisiblufi käsiraamat, TEA 1997) teravmeelselt märkinud, et "vanadel headel aegadel", st kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oli õpetajaks saamine suhteliselt lihtne: te pidite olema võimeline a) kirjutama oma nime ja b) kõrvalise abita püsti seisma. Kardan, et me kõik võime pajatada isiklikke kogemusi õpetajatest, kelle võimed sellega üldjoontes piirdusidki.
Ja ikkagi, ikkagi! Ikkagi on olemas neid õpetajaid, keda vanadel on vahva mäletada ja kelle juures noortel on tore tunnis käia. Kes märkavad, tunnustavad ja lasevad endaks jääda. Kes esitavad konspekteeritud faktide asemel oma mõtteid ja arvamusi, läbi elatuid ja tunnetatuid. See on väärtus.
Et mitte seda kirjutist ja tänast päeva ebaõiglaselt sarkasmi või lausa künismi uputada või vastupidi, härdalt läilaks minna (teema sai võetud ehk üle jõu lai ja libe), panen siia lõpetuseks hiigelportsu mõtteid, mille juurde kommentaare pole tarviski. Need läbitunnetatud ütlemised pärinevad mehelt, kes aastakümneid õpetajaks õppijatele (või muudel asjaoludel Petta sattunutele) õpetamisest rääkis - intrigeerivalt, ärritavaltki, aga mulle tundub, et ausa veendumusega. Autoriõiguste koha pealt võib vist rahulik olla: autor teab küll, et ma 11 aasta eest tema loengutes folkloristi mängisin ja ta ütlemisi üles tähendasin. Niisiis - Lembit Andresen õpetamisest:
– Milline meetod on kõige parem? See meetod, mis viib sihile. Lastega tegeledes peab teil olema varuks igaks olukorraks palju avanguid.
– Ära vormi last oma näo järgi! See on noore õpetaja viga.
– Ega käskudega midagi ei saavuta. Kasvatuses põhineb kõik eeskujul, sõna ei vii kuskile. Harjuta kõike seda ees tegema, mida õpilastelt tahad. Nõudlikkus algab nõudlikkusest enda vastu. Tahad, et õpilased oleks õigel ajal kohal, ole ise.
– Distsipliini aluseks klassis on õpetaja rütmitunne. Klassi tuleb pidada kogu aeg teatud pinges. Vaheldusrikkust on vaja, piibujutte! Enne ei saa edasi minna, kui klass on nõus kuulama.
– Teate, mis on noore õppejõu ja professori vahe – noor õppejõud nõuab sama palju kui ta ise teab, vana professor teab, palju nõuda.
– Õpetaja peab õpilasest materjali tundmise poolest vähemalt kolm tundi ees olema. Tänapäeva õpilase hinge hiilib kahtlus, et õpetaja ei valda oma ainet.
– Kui lapsed teile koolis hüüavad: „Aga teised õpetajad küll nii ei tee!“ nagu minule hüüti, siis on see hea, siis olete te isiksus. Te teete kõige suurema vea, kui tahate olla kellegi sarnane ja unustate, et te olete kordumatu. Peate arendama seda, mis teile on kaasa antud.
– Kas teil jääb meelde üks asi: mida ei ole, seda ei saa arendada!
– Programmi teeb teile ametnik või keegi, kes on koolis läbi põlenud. Kui sa õpetaja oled, pead isikupärane olema ja ise omale programmi tegema.
– Konspekt peab olema peas, mitte pea konspektis!
– Tänapäeval hinnatakse kasvatust üle. Kõik ei olene kasvatusest.
– Üliõpilane tuleb eksamile siis, kui ta on valmis. See ei ole teadus, kui kolme päevaga õpid ära eksamiks. Mina eksamineerin igal ajal. Ärge tervist rikkuge!
– Ärge ähvardage! Ähvardus ei mõju mõnede puhul, kes on liiga tugevad. Nõrgad jälle vajuvad ähvarduse mõjul kokku. Ähvardamiseks piisab sellest, et minusugune mees tuleb õpilase juurde, võtab prillid eest ära ja vaatab otsa.
– Mis on hea õpetaja kõige tähtsam tunnus? Kõik geniaalne on ju väga lihtne. Hea õptaja armastab teie lapsi sama palju, kui enda lapsi. Pole mõtet õpetaja olla, kui ei armasta lapsi. Siis on kogu töö paljas rahateenimine.
– Keskmisele õpetajale ei tohi vabadust anda. Kes on võimekas, sellele anna vabadus! Sama kehtib õpilaste puhul.
– Vilets õpetaja süüdistab õpilast.
– Suurem osa inimestest katsetab ja teeb pedagoogikateadust selleks, et ajakirja kaanele saada.
– Pedagoogika on teooria, selle rakendamine aga kunst.
– Õpetaja peab natuke distantsi pidama. Ärge laske oma hinge pugeda! On asju, mis tuleb endale jätta kogu eluks.
– Kool jääb alati elust maha.
– Comenius arvas, et hea kooli tunnused on head õpikud, head meetodid ja head õpetajad. Praegu aga on hea kooli tunnuseks katuseaknad ja bassein.
– 55 aastat olen ma kuulnud juttu, et nüüd hakkab koolireform peale, ja lõpuni ei ole jõudnud ükski reform.
– On loomulik, et õpetajat hakatakse hindama pärast surma. See on normaalne, see kuulub õpetaja elukutse juurde.
– Ära iialgi hakka seda üle käiama, mis selge on.
– Kas õpetaja võib vihastada? Võib, aga mitte voorimehe kombel.
– Õpetaja võiks soliidne olla. Õpetaja võiks olla korrektne. Te austate auditooriumit, kui te korralikult riides käite. Aga ärge üle pingutage. Kolme sõrmust ühte sõrme panna ei ole vaja.
– Õpetaja peaks olema oma ala meister.
– Mõelge alati, mida teha, et teid tagasi oodataks. Ära räägi oma parimat anekdooti kohe esimese tunni alguses ära.
– Ole siiras! Seda, et õpilased sulle otsa vaataksid, on raske saavutada. Nad peavad sealt midagi nägema.
Kui tõsta kõrvale banaalsused, nagu Vladimir Ilja poja kolmekordne karjatus ning sententside raudvara Repetitio est etc., meenub kõige hiljutisema ja eredama tähelepanekuna nobelist Marie Curie veendumus, et humaansem on lapsed ära uputada kui kooli saata. Uhh, Kuri-Mari! Ei tea, mis temaga küll koolis tehti? Ehkki ka minu enda esimene koolipäev oli sedavõrd rängalt elamuslik, et teise septembri hommikul tuli emal-isal jõuga mu sõrmi uksepiida küljest lahti kangutada, ei taha ma siiski nii dramaatilisele mõtteavaldusele alla kirjutada.
Olulist optimismi ei õhku küll ka järgmisena meenuvast mõtteterast: Quam oderint dii, hunc pedagogem fecerunt. (Keda jumalad vihkavad, sellest teevad õpetaja.) Armas, mis? Ja kas pedagoogid mitte polnudki antiikajal üks liik orje?
Teisest küljest - tuleb meelde, et keegi antiigi suurtest kreeklastest on õpetaja ja õpetamise kohta ka midagi ülevat ja inspireerivat öelnud, nimelt et õpetaja peab olema tõrviku läitja, mitte ämbri täitja. Kes küll nii ütles, kas Hesiodos või Herodotos, olen unustanud. Kahju küll, kui pooltühi ämber koliseb... Aga mõte on ju hea.
Kõikidest õpetajaameti pidajatest tõrvikuläitjaid ei ole. See pole nii ainult meil - inglane Nick Yapp on oma teoses "Õpetamine" (Pisiblufi käsiraamat, TEA 1997) teravmeelselt märkinud, et "vanadel headel aegadel", st kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oli õpetajaks saamine suhteliselt lihtne: te pidite olema võimeline a) kirjutama oma nime ja b) kõrvalise abita püsti seisma. Kardan, et me kõik võime pajatada isiklikke kogemusi õpetajatest, kelle võimed sellega üldjoontes piirdusidki.
Ja ikkagi, ikkagi! Ikkagi on olemas neid õpetajaid, keda vanadel on vahva mäletada ja kelle juures noortel on tore tunnis käia. Kes märkavad, tunnustavad ja lasevad endaks jääda. Kes esitavad konspekteeritud faktide asemel oma mõtteid ja arvamusi, läbi elatuid ja tunnetatuid. See on väärtus.
Et mitte seda kirjutist ja tänast päeva ebaõiglaselt sarkasmi või lausa künismi uputada või vastupidi, härdalt läilaks minna (teema sai võetud ehk üle jõu lai ja libe), panen siia lõpetuseks hiigelportsu mõtteid, mille juurde kommentaare pole tarviski. Need läbitunnetatud ütlemised pärinevad mehelt, kes aastakümneid õpetajaks õppijatele (või muudel asjaoludel Petta sattunutele) õpetamisest rääkis - intrigeerivalt, ärritavaltki, aga mulle tundub, et ausa veendumusega. Autoriõiguste koha pealt võib vist rahulik olla: autor teab küll, et ma 11 aasta eest tema loengutes folkloristi mängisin ja ta ütlemisi üles tähendasin. Niisiis - Lembit Andresen õpetamisest:
– Milline meetod on kõige parem? See meetod, mis viib sihile. Lastega tegeledes peab teil olema varuks igaks olukorraks palju avanguid.
– Ära vormi last oma näo järgi! See on noore õpetaja viga.
– Ega käskudega midagi ei saavuta. Kasvatuses põhineb kõik eeskujul, sõna ei vii kuskile. Harjuta kõike seda ees tegema, mida õpilastelt tahad. Nõudlikkus algab nõudlikkusest enda vastu. Tahad, et õpilased oleks õigel ajal kohal, ole ise.
– Distsipliini aluseks klassis on õpetaja rütmitunne. Klassi tuleb pidada kogu aeg teatud pinges. Vaheldusrikkust on vaja, piibujutte! Enne ei saa edasi minna, kui klass on nõus kuulama.
– Teate, mis on noore õppejõu ja professori vahe – noor õppejõud nõuab sama palju kui ta ise teab, vana professor teab, palju nõuda.
– Õpetaja peab õpilasest materjali tundmise poolest vähemalt kolm tundi ees olema. Tänapäeva õpilase hinge hiilib kahtlus, et õpetaja ei valda oma ainet.
– Kui lapsed teile koolis hüüavad: „Aga teised õpetajad küll nii ei tee!“ nagu minule hüüti, siis on see hea, siis olete te isiksus. Te teete kõige suurema vea, kui tahate olla kellegi sarnane ja unustate, et te olete kordumatu. Peate arendama seda, mis teile on kaasa antud.
– Kas teil jääb meelde üks asi: mida ei ole, seda ei saa arendada!
– Programmi teeb teile ametnik või keegi, kes on koolis läbi põlenud. Kui sa õpetaja oled, pead isikupärane olema ja ise omale programmi tegema.
– Konspekt peab olema peas, mitte pea konspektis!
– Tänapäeval hinnatakse kasvatust üle. Kõik ei olene kasvatusest.
– Üliõpilane tuleb eksamile siis, kui ta on valmis. See ei ole teadus, kui kolme päevaga õpid ära eksamiks. Mina eksamineerin igal ajal. Ärge tervist rikkuge!
– Ärge ähvardage! Ähvardus ei mõju mõnede puhul, kes on liiga tugevad. Nõrgad jälle vajuvad ähvarduse mõjul kokku. Ähvardamiseks piisab sellest, et minusugune mees tuleb õpilase juurde, võtab prillid eest ära ja vaatab otsa.
– Mis on hea õpetaja kõige tähtsam tunnus? Kõik geniaalne on ju väga lihtne. Hea õptaja armastab teie lapsi sama palju, kui enda lapsi. Pole mõtet õpetaja olla, kui ei armasta lapsi. Siis on kogu töö paljas rahateenimine.
– Keskmisele õpetajale ei tohi vabadust anda. Kes on võimekas, sellele anna vabadus! Sama kehtib õpilaste puhul.
– Vilets õpetaja süüdistab õpilast.
– Suurem osa inimestest katsetab ja teeb pedagoogikateadust selleks, et ajakirja kaanele saada.
– Pedagoogika on teooria, selle rakendamine aga kunst.
– Õpetaja peab natuke distantsi pidama. Ärge laske oma hinge pugeda! On asju, mis tuleb endale jätta kogu eluks.
– Kool jääb alati elust maha.
– Comenius arvas, et hea kooli tunnused on head õpikud, head meetodid ja head õpetajad. Praegu aga on hea kooli tunnuseks katuseaknad ja bassein.
– 55 aastat olen ma kuulnud juttu, et nüüd hakkab koolireform peale, ja lõpuni ei ole jõudnud ükski reform.
– On loomulik, et õpetajat hakatakse hindama pärast surma. See on normaalne, see kuulub õpetaja elukutse juurde.
– Ära iialgi hakka seda üle käiama, mis selge on.
– Kas õpetaja võib vihastada? Võib, aga mitte voorimehe kombel.
– Õpetaja võiks soliidne olla. Õpetaja võiks olla korrektne. Te austate auditooriumit, kui te korralikult riides käite. Aga ärge üle pingutage. Kolme sõrmust ühte sõrme panna ei ole vaja.
– Õpetaja peaks olema oma ala meister.
– Mõelge alati, mida teha, et teid tagasi oodataks. Ära räägi oma parimat anekdooti kohe esimese tunni alguses ära.
– Ole siiras! Seda, et õpilased sulle otsa vaataksid, on raske saavutada. Nad peavad sealt midagi nägema.
Monday, September 20, 2010
Keeleõppest, tundeliselt
Kas sul on meeles, mis oli esimene sõna või fraas, mille sa mõnes võõrkeeles ära õppisid? Niipalju kui ma mäletan, oli minu esimene teadlik kokkupuude inglise keelega lause: "I'm hungry, I hate smurfs!" Soome telekast nähtud smurfide multikad algasid sellega, et kuri võlur raputas aknast rusikat ja karjus need sõnad. (Kuiväga minu säärane esmatutvus inglise keelega ka ei meelitaks pedagoogiliste, didaktiliste, lingvistiliste, psühholoogiliste jne järelduste genereerimisele, jätame selle kõik praegu, eks.) Ma ei arva, et sellises kokkupuutes uue keelega oleks midagi erilist.
Lauri Leesi pahandas kord meedias, et võõrkeeleõpikud (mõistagi teiste, mitte tema kirjutatud) sisaldavad tarbetut sõnavara ning algavadki tihti ebaolulise ja -elulise ning jabura keelematerjaliga. Näiteks tõi ta ühe inglise keele kooliõpiku, milles olevat esimeses peatükis lause: "I'm a vampire, I can fly." Ja nii kirjutabki Leesi oma koolile keeleõpikud ise.
Tubli. Õppematerjali koostamine on hiiglama arendav tegevus! Ja elulisust olen keeleõppes ka mina oluliseks pidanud. Aga kui oluline see ikkagi on? Ja mis ülepea on elulisus? See Leesi vampiiri-lause on ju kenasti võrreldav minu smurfi-heitimisega. Kas peab alati alustama algusest? Õpiku hoolega koostatud esimeselt leheküljelt? Paistab, et keele käivitajaks võib olla ükskõik mis, millele sa otsa komistad. Ja käivitumisel võib võtmeks olla hoopis emotsionaalsus. Nihil est in intellectu, quod non prius fuerit in sensu, teadis Komensky (vabandust, tšehhid, ma ei oska siia pikka y-d teha!) juba 17. sajandil. Küllap teati varemgi, et miski ei ole mõistuses, mida pole varem olnud meeltes. Aga meeled võivad olla peen ja äraarvamata värk.
Sellest, kui ägedasti meeled võivad keelega seotud olla, sain järjekordselt aimu, kui sattusin TLÜ raamatukogus lehitsema Arthur H. Whitney õpikut "Teach yourself Finnish."
Eessõna lubas, et "this book provides you an easy and attractive introduction to Finnish for those who have no previos knowledge of the language." Jätke meelde - iisi ja ätträktiv! Ja siis - lesson 1, reading:
"On yö. Kello on yksi. On hiljainen, kuutamoinen yö. Tuuli on lauha. Maa on vielä musta ja talot ovat pimeät, mutta tähdet ovat kirkkaat. Ilma on kaunis ja kuiva, mutta on vielä aivan pimeää. Joki on hopeinen, kylä on musta ja hiljainen. [...] Harmaat rakennukset ovat kirkko ja pappila. [...] Joki on kapea ja syvä, joten uusi silta on lyhyt."
Herramunjee! Raamat oli välja antud New Yorgis 1984. aastal, aga see, mida ma nende kaante vahelt leidsin, oleks sama hästi võinud olla kirja pandud juba Mayfloweri pardal.
"Exercise 1: Hän on pappi. Talo on matala. Hänen on nälkä. Silta on musta. Vanha mies on suomalainen. Huone on kylmä. Hevonen on naapurin." Heldeke, mis hüperboreaalne õudus!! Nälg, pime ja külm! Ja vähe sellest - hobune on ka naabri oma!
Õpime edasi. Lesson 2 pakub meile muuhulgas lauseid: "Isä tulee. On yö. Sataa. Minun on kova nälkä. Kirkko näkyy. Kellot soivat. Pappi saarnaa. Pojat huutavat."
Noh, emotsiooni on nii et tapab! Aavik viis keeleuuendust massidesse Poe hirmu ja õuduse juttude abil, paistab, et selle soome keele õpiku autor püüab sama stiili tabada.
Edasi läheb helgemaks: "Aurinko nousee puiden yli, mutta lakeuden peittävät vielä siniset varjot. Linnut visertävät räystään alla. Niittyjen ja nuorien lehtien tuoksu täyttää tyynen ilman. Karitsat määkivät. Ilmassa on pihkan tuoksua." Lesson 2 meeleolu on juba rohkem minusugusele keeleõppijale mokka mööda, aga esitatava sõnavara valikuprintsiibid on mulle ikka veel täielikuks mõistatuseks.
Grammatika st keele konstruktsioonide esitamise poolest lööb lesson 4 mul ninast täiega vere välja, nii et sõnavara valikule või elulisusele ei ole mul enam mahti tähelepanu pööratagi: "Miehen on mela kädessä, Jumala venettä viepi. Hampaanne ovat yhtä valkoiset kuin hänen."
Oi, küll tahaks kunagi kokku juhtuda kellegagi, kes on selle õpiku järgi soome keele ära õppinud!
Lauri Leesi pahandas kord meedias, et võõrkeeleõpikud (mõistagi teiste, mitte tema kirjutatud) sisaldavad tarbetut sõnavara ning algavadki tihti ebaolulise ja -elulise ning jabura keelematerjaliga. Näiteks tõi ta ühe inglise keele kooliõpiku, milles olevat esimeses peatükis lause: "I'm a vampire, I can fly." Ja nii kirjutabki Leesi oma koolile keeleõpikud ise.
Tubli. Õppematerjali koostamine on hiiglama arendav tegevus! Ja elulisust olen keeleõppes ka mina oluliseks pidanud. Aga kui oluline see ikkagi on? Ja mis ülepea on elulisus? See Leesi vampiiri-lause on ju kenasti võrreldav minu smurfi-heitimisega. Kas peab alati alustama algusest? Õpiku hoolega koostatud esimeselt leheküljelt? Paistab, et keele käivitajaks võib olla ükskõik mis, millele sa otsa komistad. Ja käivitumisel võib võtmeks olla hoopis emotsionaalsus. Nihil est in intellectu, quod non prius fuerit in sensu, teadis Komensky (vabandust, tšehhid, ma ei oska siia pikka y-d teha!) juba 17. sajandil. Küllap teati varemgi, et miski ei ole mõistuses, mida pole varem olnud meeltes. Aga meeled võivad olla peen ja äraarvamata värk.
Sellest, kui ägedasti meeled võivad keelega seotud olla, sain järjekordselt aimu, kui sattusin TLÜ raamatukogus lehitsema Arthur H. Whitney õpikut "Teach yourself Finnish."
Eessõna lubas, et "this book provides you an easy and attractive introduction to Finnish for those who have no previos knowledge of the language." Jätke meelde - iisi ja ätträktiv! Ja siis - lesson 1, reading:
"On yö. Kello on yksi. On hiljainen, kuutamoinen yö. Tuuli on lauha. Maa on vielä musta ja talot ovat pimeät, mutta tähdet ovat kirkkaat. Ilma on kaunis ja kuiva, mutta on vielä aivan pimeää. Joki on hopeinen, kylä on musta ja hiljainen. [...] Harmaat rakennukset ovat kirkko ja pappila. [...] Joki on kapea ja syvä, joten uusi silta on lyhyt."
Herramunjee! Raamat oli välja antud New Yorgis 1984. aastal, aga see, mida ma nende kaante vahelt leidsin, oleks sama hästi võinud olla kirja pandud juba Mayfloweri pardal.
"Exercise 1: Hän on pappi. Talo on matala. Hänen on nälkä. Silta on musta. Vanha mies on suomalainen. Huone on kylmä. Hevonen on naapurin." Heldeke, mis hüperboreaalne õudus!! Nälg, pime ja külm! Ja vähe sellest - hobune on ka naabri oma!
Õpime edasi. Lesson 2 pakub meile muuhulgas lauseid: "Isä tulee. On yö. Sataa. Minun on kova nälkä. Kirkko näkyy. Kellot soivat. Pappi saarnaa. Pojat huutavat."
Noh, emotsiooni on nii et tapab! Aavik viis keeleuuendust massidesse Poe hirmu ja õuduse juttude abil, paistab, et selle soome keele õpiku autor püüab sama stiili tabada.
Edasi läheb helgemaks: "Aurinko nousee puiden yli, mutta lakeuden peittävät vielä siniset varjot. Linnut visertävät räystään alla. Niittyjen ja nuorien lehtien tuoksu täyttää tyynen ilman. Karitsat määkivät. Ilmassa on pihkan tuoksua." Lesson 2 meeleolu on juba rohkem minusugusele keeleõppijale mokka mööda, aga esitatava sõnavara valikuprintsiibid on mulle ikka veel täielikuks mõistatuseks.
Grammatika st keele konstruktsioonide esitamise poolest lööb lesson 4 mul ninast täiega vere välja, nii et sõnavara valikule või elulisusele ei ole mul enam mahti tähelepanu pööratagi: "Miehen on mela kädessä, Jumala venettä viepi. Hampaanne ovat yhtä valkoiset kuin hänen."
Oi, küll tahaks kunagi kokku juhtuda kellegagi, kes on selle õpiku järgi soome keele ära õppinud!
Thursday, September 16, 2010
And
Mul on jope taskus hõbepaberisse mässitud kuulike, nii umbes kastanimuna suurune. Huvitav, kas kellelgi on veel?
Aga asi oli nii. Kaks nädalat tagasi oli asja raamatupoodi - vaja vaadata, kas soome keele õpiku uustrükis on esmatrüki vead ära parandatud ja kas muudatused on sedavõrd olulised, et peaksin õppetöö ühtse sujumise huvides endale uue trüki ka ostma. (Etteruttavalt - ei olnud vaja osta, enamik keelevigu oli ilusti alles.) Rahva Raamatus õpikut ei olnud, läksin Apollosse. Enda meelest. Viru tänava otsa jõudes tuli nentida, et elu on vahepealse kahe kuuga edasi läinud küll. Ega miskit, ots ümber ja Solarise poole. Läbi Tammsaare pargi minnes astus mulle ette krišnaiit: pikk poiss mähkmetaoliste lotakate kintsukatete, oranži hõlsti ja tabamatu pilguga. Miski selles pilgus üllatas mind, oleks ehk ehmatanudki, kui ma poleks taamal märganud Arne Laurit veel mõne hõlstilisega.
Muidu pole ju krišnaiitides midagi pelutavat, vastupidi. Eelmisel aastal sattus minu tööleminek alati ajale, mil nad oma kesklinna tuuri tegid. Võisin nurga tagant välja astudes ja nende hare-haret kuuldes kella vaatamatagi rahumeeli kindel olla, et jõuan ilusti Laagri bussile. Naeratasin endamisi ja tundsin ilmselt sama rahulolu, mida õhkavad taga need, kes mäletavad aegu, mil elu külas käis rongide tuleku ja mineku kindla rütmi järgi.
See pikk poiss aga katkestas minu astumise. Olin sekundi murdosa jooksul jõudnud mõelda, et ütlen rahulikult naeratades: "Ei, aitäh, aga mul on oma usk," kui mulle ulatati hõbepaberis kuulike. Olin ainus, keda sel moel peatati. Rohkem ei paistnud jagajal ka kuulikesi olevat. "Misasja?" (Ootamatuste puhul ei ole mu pika meelega reaktsioon just kõige nõtkem, vabandust.) Olukord oli minu jaoks uus: lahke andja oli sedavõrd tõreda ja tülpinud olekuga. "Komm. Võta! Maiustus, noh! Sööd ära!" Krišnaiidi nõudlik hääletoon ei läinud tema teoga kuidagi kokku.
Olukorra käärid olid sedavõrd teravad, et jäin edasi astudes õige mitmeks minutiks juhtunut seedima. Mis selle kommi niimoodi üle andmisega nüüd universumis muutus? Heh, muigama ajas. Mis seal siis ikka - kui sina pead sel kombel õndsaks saama, kas tohin mina siis seda takistada. Aitäh.
Aga asi oli nii. Kaks nädalat tagasi oli asja raamatupoodi - vaja vaadata, kas soome keele õpiku uustrükis on esmatrüki vead ära parandatud ja kas muudatused on sedavõrd olulised, et peaksin õppetöö ühtse sujumise huvides endale uue trüki ka ostma. (Etteruttavalt - ei olnud vaja osta, enamik keelevigu oli ilusti alles.) Rahva Raamatus õpikut ei olnud, läksin Apollosse. Enda meelest. Viru tänava otsa jõudes tuli nentida, et elu on vahepealse kahe kuuga edasi läinud küll. Ega miskit, ots ümber ja Solarise poole. Läbi Tammsaare pargi minnes astus mulle ette krišnaiit: pikk poiss mähkmetaoliste lotakate kintsukatete, oranži hõlsti ja tabamatu pilguga. Miski selles pilgus üllatas mind, oleks ehk ehmatanudki, kui ma poleks taamal märganud Arne Laurit veel mõne hõlstilisega.
Muidu pole ju krišnaiitides midagi pelutavat, vastupidi. Eelmisel aastal sattus minu tööleminek alati ajale, mil nad oma kesklinna tuuri tegid. Võisin nurga tagant välja astudes ja nende hare-haret kuuldes kella vaatamatagi rahumeeli kindel olla, et jõuan ilusti Laagri bussile. Naeratasin endamisi ja tundsin ilmselt sama rahulolu, mida õhkavad taga need, kes mäletavad aegu, mil elu külas käis rongide tuleku ja mineku kindla rütmi järgi.
See pikk poiss aga katkestas minu astumise. Olin sekundi murdosa jooksul jõudnud mõelda, et ütlen rahulikult naeratades: "Ei, aitäh, aga mul on oma usk," kui mulle ulatati hõbepaberis kuulike. Olin ainus, keda sel moel peatati. Rohkem ei paistnud jagajal ka kuulikesi olevat. "Misasja?" (Ootamatuste puhul ei ole mu pika meelega reaktsioon just kõige nõtkem, vabandust.) Olukord oli minu jaoks uus: lahke andja oli sedavõrd tõreda ja tülpinud olekuga. "Komm. Võta! Maiustus, noh! Sööd ära!" Krišnaiidi nõudlik hääletoon ei läinud tema teoga kuidagi kokku.
Olukorra käärid olid sedavõrd teravad, et jäin edasi astudes õige mitmeks minutiks juhtunut seedima. Mis selle kommi niimoodi üle andmisega nüüd universumis muutus? Heh, muigama ajas. Mis seal siis ikka - kui sina pead sel kombel õndsaks saama, kas tohin mina siis seda takistada. Aitäh.
Tuesday, July 13, 2010
Lapsed ja teised vaimuhäiretega isikud, ettevaatust!
Eelmine teema tahab järge saada.
Paistab olevat juba harjumuseks saanud iga kord linnast tulles mõni kodumasin kaasa osta :) Seekord siis triikraud ja föön. Triikraua soomekeelne õpetus kordas juba külmkapi ostmisest tuttavaks saanud tõdesid: "Tätä laitetta ei ole tarkoitettu sellaisten henkilöitten käytettäväksi, joilla on heikentyneet fyysiset, aistimelliset tai henkiset kyvyt." Ja nii edasi. Eestikeelses kasutusjuhendis pole sellest jälle sõnagi. Aga fööni juhendis see-eest on must valgel: "Seda seadet ei tohiks füüsiliste puuete ja vaimuhäiretega isikud (k.a. lapsed) nii kogemuste kui ka teadmiste puudumise tõttu seni kasutada, kuni nende ohutuse eest vastutav isik neid ei valva või pole seadme kasutamise kohta juhiseid andnud." Sedaviisi.
Paistab olevat juba harjumuseks saanud iga kord linnast tulles mõni kodumasin kaasa osta :) Seekord siis triikraud ja föön. Triikraua soomekeelne õpetus kordas juba külmkapi ostmisest tuttavaks saanud tõdesid: "Tätä laitetta ei ole tarkoitettu sellaisten henkilöitten käytettäväksi, joilla on heikentyneet fyysiset, aistimelliset tai henkiset kyvyt." Ja nii edasi. Eestikeelses kasutusjuhendis pole sellest jälle sõnagi. Aga fööni juhendis see-eest on must valgel: "Seda seadet ei tohiks füüsiliste puuete ja vaimuhäiretega isikud (k.a. lapsed) nii kogemuste kui ka teadmiste puudumise tõttu seni kasutada, kuni nende ohutuse eest vastutav isik neid ei valva või pole seadme kasutamise kohta juhiseid andnud." Sedaviisi.
Subscribe to:
Posts (Atom)
